Kaheldi vaadeldes üks silm teisele,
kohtuvad kahe persoona pilgud.
Mida need konnektiivsed,
pilgud üksteisele räägivad?
Analüüsime siis seda kõike kõrvalt,
lähtudes tunnetele ja detailidele.
Mina olen akasha postkontoritööline,
Mina panen kirja mida näen.
On märgata sära, silmad mõlemal kilavad,
on märgata fookust ja tunda sügavat rahulolu,
Aeg ei ole enam oluline, seda ei olegi olemas,
kella vaadata ei ole mõelda, kiiret ei ole.
Kas see ongi igavene elu, see moment,
mis kestab kui lõpmatus. See on hea.
See kestab igavesti isegi kui see oli sekundiks,
need pilgud kinnituvad akasha kroonikatesse
ja isegi lüüakse templid peale, et kaks hinge
kes on kunagi koos palju läbi elanud,
on ennast taaskord leidnud, veelkord,
uuesti ja täna on tänulikusepäev.
Nad tunnevad, et on põrand kaob jalge alt
ja kõhus lendavad liblikad...
Kas on patt lõpp ära rikkuda ja öeldi,
et tegelikult on mõlemal jalad nõrgad
ja kõht ärevusest lahti?
Bring some söetabletid. Nips.
Mees sõi enne Lidos marineeritud sibulaid,
naine heeringavõileiba, ega nad ei teadnud,
et nad just nüüd kohtuvad...
Mehel tuli tirts püksi, naine pani krooksu,
mees kummardas trusparid katki,
naise kotist kukkus dildo kui haaras nätsu järele.
Sorri, kui ära rikkusin.
Mida Sa lootsid siis siit?
See olen ju mina.
Tõmbab korda ära.
Pealkiri juba ütles.
