Tere võõras ja tuttav. Soovin rääkida kurjamist keda pea iga teine inimene endaga kaasa tirib aga teistele sellest ei räägi. See nõuab julgust, et sellest rääkida.
Siin fotol ma otseselt ei maga, vaid olen justkui sügavas kahetsuses ja kurbuses ehk ka teisisõnu depressioonis ja püüdlen eksisteerida kahe maailma vahel, mis tähendas minu jaoks seda, et ma sundisin ennast magama jääda iga päev, selle asemel et teki alt välja end tulla, voodi ära teha, trenni teha, jalutama minna ja kasvõi tubasidki tuulutada. Ma olin nädalaid toas, kardinad ees, ei käinud õues, võimalik et kauemgi, mul ei olnud ajataju enam. Ma ei soovinud mitte kedagi näha ja mõtlesin ainult ühele asjale, kuidas kõige lihtsam ennast ära oleks tappa.
Olgu kõikidel inimestel põhjuseks kas töö, raha või suhted inimestega - Olgu põhjusteks ükskõik mis eluliselt mitteoluline sündmus ehk pseudoprobleem, meil tuleb lõpetada sellele mõtlemine ja hakata enda elu päriselt elama.
Sa võid lahendada oma probleeme kui sul kergem hakkab, aga kui sa ei lahenda, siis ära ka mõtle sellest vaid liigu edasi ja välju sellest mustrist ometi, sest väga paljud inimesed lihtsalt enam ei suuda neid probleeme lahendada, ainus lahendus on sellest mängust väljuda.
Minul tekkis arusaamatus, et milleks ma püüan teistele midagi tõestada kui meie kõigi elu tiirleb ju ikkagi ainult ümber meie ja neid inimesi kes tõepoolest siiralt huvituvad kuidas teistel läheb, neid on lihtsalt niivõrd vähe. Neid ehedaid inimesi kes teadlikult püüavad maailma paremaks muuta ja teavad, et selleks tuleb hoolida teistest, sest kõige õigem heaolu ja armastus tuleneb sellest kui tead, et teistel on hästi Sinu ümber, aga ka, et Sina ise oleksid puhas ja siiras, et oleks ka teistel hea Sinu ümber.
Ma ei ütle, et mina olen ehe inimene, aga ma hingest võitlen selle nimel, et selleks saada. Mul on nii kirju elu olnud ja ma olen kuulnud/näinud nii palju erinevat, et mul lihtsalt enam ei haakunud ära need mustrid. Minu iseloomud muutusid erinevates seltskondades ja ma olen siiani rohkem kameeleon kui keegi päris, ma ei teagi mis on minu olemus ja kuni Ma olin otsingutel siis oli väga väär kuulata seda teiste inimeste ütluste kaudu, sest väga paljud inimesed tahavad alateadlikult teistele halba ja ütlevad halvasti, aga nad ei mõtle sellele, et inimesed ju võtavad hinge.
On väga vale ütlus, et ah ära võta isiklikult. See on kaua kestnud ütlus, aga me kõik saame haiget, sest me oleme inimesed kuramus küll. Meil on tunded. Me ei ole ju robotid, kuigi nüüd ma juba võiksin öelda, et väga palju tundub, et olen ise eksinud ja väga suur osa inimesi justkui ongi robotid. Nad käituvad tundetult ja varjavad oma emotsioone ja empaatiat, selline tunne nagu kõik need inimesed oleksid alumiiniumit täis ja zombistunud.
Ma olen väga tänulik, et see nii on, sest seda väärtuslikum ja nauditavam on kohata inimesi selles kirjus maailmas täis kõike seda informatsioonimüra ja halba käitumist. Räägin edasi sellest, et kuidas minu mõttemaailm töötab.
Ma ei suuda ära otsustada kelleks ma tahan saada. Ma püüan ma püüan, aga mida ma püüan? Kes ma olla tahan ja kas ma ei otsusta ise sest mõtlen, et mida teised tahaksid, et ma oleksin? Jah, mul oli raske, sest ma elasin teiste jaoks.
Minule oli väga oluline inimese arvamus ja ma ei talu siiani kriitikat ja ma püüan kõigile meeldida, sest mulle meeldib meeldivus. Tõesti see oli raske periood kui ma ei olnud niivõrd teadlik võimalustest enda heaks, sest tõsi see on, et me ei meeldi kõigile, see ei ole võimalik. Arvamusi ja oletusi ning palju muud on liialt palju selle jaoks, et kõikidele inimestele südameni pääseda, kõige lihtsam viis selleks on olla lihtsalt Sina ise ja olla valgus selline, et see kumaks võimalikult suurelt, et seda oleks näha võimalikult kaugele.
Meid ei defineeri meie nimi, vanus, välimus või perekond - See on illusioon mille on teised loonud, aga Sina oled Sinu energia ja Sinu sõnum Sinu sõnade taga.
Ma lasen oma persoona vabaks, praegu siin ja kohe, sest parem on olla heaolutundes hetkes siin ja ka päris tõsiselt öelda teistele ka, et kes ma siis päriselt olen. See on hea vabastav, vahelduseks.
Meil ei lasta uueks inimeseks saada, sest tuttavad kes Teid teavad ütlevad, et "See ei ole ju sina, miks sa mängid kedagi teist ja käitud selliselt", sellega tõmmatakse inimene paljudes situatsioonides koheselt alla maa peale tagasi, aga selleks, et muutuda on meil vaja tõusta kõrgemale, suisa, et lennata, et näha mida kõike me veel olla võiksime.
Kooliajal olin ma õppimas mida elu mulle pakub ja kusagil hilisemates klassides mõistsin, et on ka meieni jõudnud arusaam, et kuidas elus asjad peaksid käima ja tundsin juba siis kuidas maailm kaotas värvid. Nakatusid pea kõik klassikaaslased ja kohanesid süsteemi.
Püüdsin ka mina siis kohaneda. Ega see mul ei õnnestunud. 9-ndas klassis pidin oma koolist lahkuma halbade hinnete tõttu, aga seda ma teha ei suutnud, oli liiga võõras minu jaoks see muutus. Ainus võimalus jääda oma kooli kus kõik tuttav oli jätta ennast klassi kordama, aga seda sai teha vanema allkirja alusel. Uskumatu, et mu isa andis selleks nõusoleku ja ma sain proovida uuesti olla tubli õpilane veel üks kord kohas mis mulle tuttav.
Alguses oli kõik väga võõras, et ma olin ju aasta vanem teistest ja eks kõigil on eelarvamused. Esimene pool aastat kulus klassikaaslaste heakskiiduks, ma sain nendega hästi läbi kuigi ma olin selline teistmoodi. Heade hinnete hankimine käis mulle aga ikkagi üle jõu, sest mu aju ei oska mõelda selliselt nagu teistel, lihtsalt ei saanud hakkama, ei saanud süveneda ega ei mõistnud neid asju. Kahju, sest nagu ka esimesel korral juhtus ka teisel korral sama mure, et ma tõmbusin koolist eemale ja järjekordselt ei olnud mind ei kusagil tutipeol või lõpetamisel. Ma ei teagi mis need asjad on, päris muserdavalt mõjus see mulle. Siis andsin alla ja läksin teise kooli, seal käisin mõned aastad nii, et esimesel aastal olid kiituskirjad isegi matemaatikas ja ega ma ei mäleta kus veel, aga tean, et sain tunnustada mitmeski õppetööga seonduvas. Ma tundsin ennast kummaliselt, et kas see olen ikka mina... aga siis jällegi ma väsisin ära ja ei lõpetanud selle kooli viimast kursustki. Kokka minust ei oleks ka saanud, sest hernesupi sisse pidin vägisi kohe kaneeli panema, ma kohe mitte ei suutnud samamoodi teha nagu teised.
Kooliaeg on üks raskemaid perioode, sest see röövis minust hingetükid. Tegelen, et neid tagasi saada, kui aus olla siis ma ei mäleta praktiliselt ühtegi inimest kellega ma koolis klassi jagasin, vaid vähesed nimed tulevad ette. Tunnen, et olen täiesti kõrvale jäänud kõigest sellest või on mu aju ära blokeerinud selle kõik.
Siis oli loomulikult see, et inimestel alati meeldis rünnata endast nõrgemaid inimesi. Nüüd praeguseks ma tean täpselt milline inimene minust on saanud ja ka sellest inimesest saab keegi teine läbi kogemuste, aga kõige kurjem tagantjärele mõeldes oli see, et kui minul oli haavatav õppeprotsess elust käimas, siis tulid energiat röövivad täiskasvanud inimesed kes kasutasid seda lihtsalt ära, et kogenematu inimene ja hakkasid valama igasuguste halvustavate ja alandavate sõnadega Sind üle. Kuhu jäi suunamine või normaalne inimese moodi käitumine?
Me ei ole kõik ühe puuga löödud, aga kurat me ikka saame aru millal mõni inimene meile ülekohut teeb oma käitumisega ja kuna me vanemaid inimesi ikkagi austame, siis jätame ütlemata. Kui aga ütled midagi välja, siis oled kutsikas kes haugub ja nagu ikka need asjad käivad, seda tean ma nüüd eriti hästi.
Kinnihoidmine kõigest sellest ei ole õige, aga aitab meeles pidada neid õppetunde ja anda oma panus, et muuta maailmas sellist käitumistaktikat. Mina austan neid noori kes on teistmoodi, Mina annan neile võimaluse, toetan sõnadega ja õpetamise asemel lasen neil vastu näppe saada ja seejärel suunan ja läbi selle inimene õpib teadlikult omast kogemusest ja tal on ka hea inspiratsioon peal, sest tal on toetus seljataga. Alati suuna ja toeta teisi.
Noh, et ühesõnaga ma püüdsin olla tavaline. Õppetund Minule oli see, et isekas olin, et peitsin ennast maailma eest. Enda päris olemust. Hirmud, foobiad, ärevus ja nagu te teate, siis kõige hävitavam - ENESEHALETSUS ja VÕRDLEMINE. Neid ei tohiks kohe mitte lasta enda ellu. Ära iial palun võrdle ennast teistega, see on vana tarkus ise. Kerge öelda, keeruline teostada. Saad hakkama!
Siin on veel sada erinevat murekohta mis viivad meid läbipõlemiseni, aga ma keskendun praegu mõnele üldisemale temaatikale, üks nendest on ka see, et me tõepoolest mõtleme asju üle. Teine murekoht on see, et ühiskond on agressiivne, sest igaüks seisab enda tahtmiste eest vales võtmes, ehk siis inimesed nõuavad, kuid ei küsi. Paljud ütlevad, aga ei suuna. Lisaks on meil meeletu sõim, viha, kadedus ja kõik need asjad mida me kõik oma seinte vahel teame, aga üldistavalt kommentaariumis peidame ja elame ennast välja teiste peal, sest see on ideaalne võimalus enda olemist paremaks teha, öelda endale, et küll mina ikka tean kõige paremini, sest Sa ei tee seda enda nime alt ja Sul on hea egoboost lihtsalt olla korrakski jumal, kellel on kontroll - kommentaarium on selline koht kuhu mina oma nina ei pista ja ei soovita ka teistel teha, samamoodi nagu on mõned tänavad kuhu õhtuti lihtsalt tark inimene ei konda.
See ei ole enam pelgalt eneseabi artikkel, see on reaalsus. Reaalsus on see, et ma käisin väljas ja panin maski ette. Ma võisin jätta inimestele vale mulje, kuid tegelikult ma pingutasin nii kuidas sain, et mitte välja näidata mis minu sees toimub. Inimestega on väga tore, aga alati tundsin, et tahtsin kiirelt tagasi koju. Õnneks praegu võin ma öelda, et ma olen leidnud miskigi tasakaalu ja see ongi tähtis, et kahel jalal maal püsida.
Ma püüan elada mõnusas taktis. Samal ajal püüan mõista iseseisvalt lähtudes oma läbielatule, kuidas teisi inimesi depressioonist teadlikumaks teha, aga ainult teadlikult, sest muidu tuleb see tagasi ja igal korral on keerulisem sellega selliselt läbi saada, et hoida sõprust Sinu ja depressiooni vahel. Kuldne kesktee, et mõlemad annavad üksteisele aega.
Depressioon tekib siis kui elada minevikus või kiirustada tulevikku. Mina olen mõistnud, et võimalus elujaatamiseks on hingata teadlikult, sest läbi teadliku hingamise me kontrollime oma mõtteid ja seejärel laseme kontrollist vabaks ja rõõmustame. Kaota ennast, et ennast leida. Tähtis on elada siin selles hetkes ja olla voolamises. Ära uju vastuvoolu, ära ole minevikus ega tulevikus. Kui Sa elad olevikus, siis ei ole võimalik depressioonil tulla. Selle teadvuse saavutamine on kunst ja ainult Sina oled artist kes suudab selle teadvuse maalida.
Loodan, et minu avamine teile häid mõjutusi oskab tuua - kui enam elada ei soovi ja sügavas augus enam appi ka ei karju, mis ongi depressiooni viimane aste. On ikkagi parem kui räägite oma muredest aga teeksite ka tööd ja näitaksite ise soovi sellest välja tulla. Teid aidatakse, teid märgatakse. Palun andke veel omale võimalusi, sest ütlen ausalt, et ka mina hetkel seda kirjutades olen väga väga üksildane. Ma kirjutan neid sõnu siin, samal ajal minust jäetakse ilmselt miski kuvand, aga olen samuti augus, kuid vähemalt ma püüan veel appi karjuda. Ma tean mida või keda ma otsin, aga ma ei leia seda - Kuid lubagem ma sõnastan selle ümber nüüd, Ma ei ole seda VEEL leidnud, kuid ma kahtlemata leian selle kas selles või järgmises elus, mul on aega kõigest terve igavik. Juheeeiii!!
Mõned head nipid kui tunnete, et hakkate ära vajuma oma mõtete alla:
Tehke kontrastpesemist, see ei anna teile hetkekski aega oma tobedaid mõtteid mõelda ja hiljem lõõgastab ka.
Hoidke vägisi naeratust näol 5 minutit, sest siis see tundub nii tobe, et jääbki muie näole loomulikul teel.
Kirjutage endast kõike välja mis teie hinges vajab väljendust
Me võtame oma asjadest liiga suure ampsu ja siis läbume selle kätte. Tuleb lahti lasta oma saavutustest ja püüda resettida korraks kõik ära nagu meil ei olekski midagi olemas olnud. Sa oled nüüd siin ja praeguses suudad Sa alustada värskelt lehelt. Ainult kogemused ja õppetunnid võta pista tasku, need kuluvad nüüd marjaks ära, aga muidu ole taas naiivne ja lapsik, sest ainult lapsed olid need kes ei teadnud mis on õige, aga mis oli neile vale ja läbi selle nad õppisidki.
Ainult täiskasvanud on need kes arvavad, et teavad mis on nende jaoks õige... kuidas seda küll mõista.
Avastamine ja kogemuste saamine läbi eksimuste oli see mis pani meid elama.
Ma tean mis on minu jaoks vale, seega see ei ole õige. Mis on aga minu jaoks õige? Vot seda vastust teab ainult see kes päriselt ei ela.
Hauakivil öeldakse, et ei ole oluline niivõrd sünnikuupäev või surmakuupäev vaid see müstiline sidekriips nende kahe vahel. Elage täiel rinnal!
Ei ole nii et me elame ainult üks kord.... Me sureme üks kord, aga me elame iga päev. Olete kuulnud seda head väljendit? Vot nüüd olete ja nüüd ärka ülesse, tee iga päev oma voodi korda ja mine näita ennast maailmale, sest Sina oledki see päike mis valgustab Teisi. Me vajame Sind oma seltskonda.
Valgusta teisigi jagades seda postitust edasi. Aitäh.
