Depressioon on tähelepanuta jäänud vaimne haigus. Tänapäeval on kõigil noortel sisse kodeeritud depressiivne eluvaade. Selle käes vaevleb üle 300 miljoni inimese ümber maailma. Depressioon võtab igal aastal kusagil 800 000 inimese elu. Statistika järgi öeldakse, et rohkem on depressiooni käes vaevlevaid naisi kui mehi, kuid mina isiklikult arvan, et eks neid meesterahvaid ole kõvasti rohkem, sest mehed miskipärast ei taha välja näidata.
Foto: Unsplash
Sina seal teiselpool ekraani ei ole aga üksinda selles. Ma kirjutan täna midagi hingepõhjast, olete ilmselt kursis, et ka mina tean mis on depressioon ja kui meedias nüüd siis rohkem kirjutama hakatakse enesetappudest, siis on ainult hea kui anda tuld takka ja öelda ka omapoolne süvitsi toimuv analüüs. Tulla sellest välja, ükskõik mis vahenditega ja kui keegi teine ei oska aidata, siis ütlen mina, et osakem aidata iseennast, sest see vigurvänt on just meie kehade sees peidus ja ainuke keda ta kuulata võib, oled Sina. Nimelt ütlen mina, et jaotagem depressioon eraldiseisvaks isikuks, keda on vaja õpetada, harida ja motiveerida.
Teeme sellise mõnusa olemise ja võtame depressiooni käsile. Teate kuidas? Kohtleme teda nagu oma sitta sõpra, kes koguaeg hädaldab ja halba soovib. Kutsugem teda nimepidi näiteks Depu, sest see riimub sõnaga pepu. Ei ajanud naerma? Ära anna alla. Küll me leiame Sinus lapseliku rõõmu taas ülesse. Alustagem siis algusest... kuidas me kohtleme oma uut sõpra?
Kohtle teda nii, et esmalt kuula ära mis tal öelda on. Tea, et see sõber elab Sinu sees ja on osake Sinust, kujutle ette, et jagate ühte keha kahe peale. Te peate läbi saama, aga kui Sina tahaksid lilli nuusutada, päikest võtta, minecrafti mängida või ükskõik mida toredat teha, siis tema ainult vingub ja hädaldab. Mis sellistega teha?
Kui Sa teda kuulama pikalt jääd, siis ta rikub Sinu tuju ka ära. See on ju kuradima väsitav kuidas keegi hädaldab ja kõike nii must-valgelt näeb. Ei jõua ju. Tahaks magama minna, kurat aga ei jää magama ka nagu... kardinad on ees... päise päeva ajal... magama ei jää, ent voodist ülesse ka ei saa kuidagi. Miks? Sest see kuramuse vandersell reaalselt elab teise reziimiga kui Sina. Tema olemine on nii väsitav, et kuku pikali, ent päeval ei saa magada, Sinu loomulik reziim on teine. Lihtne mõista kuidas see energiarööv käib. Tõeline sõber no.
Kui ta hakkab hädaldama kui sitt ilm õues on, siis püüa talle selgeks teha, et kui iga päev oleks ilus ilm, siis see samuti viskaks üle millalgi. Kui iga päev päike paistab, siis vahelduseks on ülimõnus kuulata kuidas vihm katusele koputab, mööda akent alla libistab ja kuidas need sünged pilved vaikselt taevas võimu näitavad oma pikselöökidega. Saab jälle ruuteri korra seinast välja võtta, küünla kuskile akna juurest eemale panna, diivanil oma tekkide vahel olla ja lihtsalt mõelda kui omapärane ja võimas see kõik on.
Kui Sinu uus sõber hädaldab, et süüa pole mitte midagi, siis tee talle selgeks kuidas kellelgi päriselt süüa ei ole ja tunnevad nälga ning vaakuvad elu ja surma vahel. Äkki see sõber siis ikka annab võimaluse uuesti minna kappide kallale ja võtta need makaronid, need ära keeta ja siis kokku klopsida ketsupiga. Nimetagem seda tomati-pastaks.
Kui sõber vingub raha kallal, siis tee talle selgeks, et ilma rahata tulevad kõige paremad ideed ja mõtted ning seda loovust ei saa mõõta ei rahas. Ütle talle ka seda, et raha on kõigest vahend, aga ta peab õppima leidma viisid kuidas seda vahendit asendada ka teiste vahenditega nagu koostöö, sõprus, toetus, loomine, perekond, aeg ja õnnelikkus.
Kui sõber vingub välimuse kallal, siis tee talle selgeks, et kui ta oma vingumist ära ei lõpeta, siis ta jääbki lolli krimpsus näoga hädaldama, selle peale ta ilmselt vingub rohkem, siis mängi veidi temaga, küsi kui kaua ta selline krimpsus olla jõuab ja ütle talle nii, et tegelikult ta on päris ilusa näoga kui ta kuri on... äkki murrad läbi tema hinge ja ta naeratab, eks kontrolli seda mingi hetk peeglisse vaadates. Jätka seda harjutust, et kui kaua ta suudab krimpsutada, teades et ta on igatepidi ilusa näoga... nii ilusat lõusta kellelgi teisel ei ole ju.
Ükskõik mille kallal Sinu sõber jälle vingub, Sa ole ise alati positiivne ja ära lase enda tujul alla minna. Ma ei ütle ka seda, et jäta ta tähelepanuta, vastupidi, kui Sa ta üksinda vinguma jätad enda sisse, siis hiljem näed, kuidas ta sujuvalt kõik draama Sinule jätab kanda. Enda koormat jõuab igaüks kanda, aga ka kellegi teise oma? Oh ei... juuksed lähevad kiiresti halliks nii.... Sa anna talle kindlasti palju tähelepanu, võta ta kaasa igale poole kuhu lähed.
Vii oma sõber randa päikest võtma, hoia meeles neid harjutusi kuidas iga vingumise peale ütle Sina talle mida näed, et on hästi. Kuula ta ära ja siis ütle talle seda, mida ta märkamata jätab. Deprekas ütleb, et päike on liiga kuum? Sina ütle talle, et päike võtab hästi täna, aga ärme ülepea kaua oleme. Kompromiss milline. Nii saab kõigega.
Tihti meile ei meeldi uued inimesed? Ma küsin, sest ma ei tea teiste kohta, aga olen kuulnud, et nii on. Olen kuulnud ka seda, et põhjus miks ei meeldi on see, et me ei usalda neid. Minu käest küsiti hiljuti, et kas ma tean millal inimene valetab ja ma vastasin, et loomulikult tean, aga ma lasen teadlikult sellel inimesel valetada, sest ta ei oska ennast avada ja siiras olla ning jutt kui sotsiaalne element kaoks ära. Las ta siis valetab, see on tema teadlik otsus ilmselt ja mina naudin seda ausat valet niiöelda, õigemini seda, et meil lihtsalt on mingisugune debatt käimas. Ma ei lajata talle peale, et miks ta valetab... see valetamine on nagunii selline asi mis on tulenenud teise inimese miskist kompleksist, hädast või raskusest ning ma loomulikult luban neile nendi enda valesid. Minu elu see ei mõjuta, mina tean ju ise oma otsuseid selle põhjal teha. Ma ei lasegi kuidagi sellel ennast mõjutada, see on juba minu teha, aga viisakas võin ma ju olla ja teha nägu, et see mida see inimene räägib on tõsi. Ma ei hakka laskuma nii madalale, et tulen ja õpetan enda arusaamasid tervele maailmale. Kõigil on enda nägemus, enda uskumus ja enda olemine. Kui on valida kas magus vale või kibe tõde, siis mina valin esimese nii suupruukijaks kui kuulaja rollis, sest ma olen lillelaps ja lillelapse nägu on alati ilus, ilm mõnus, internet mõõdukalt kiire, herilase nõelamine kerglaselt tervislik ja päike mõõdukalt soe. Minule ei ole vaja oma kibedat ausust peale suruda, sest mul on õigus arvata endast nii palju, et ma ei ole sadist. Ma tean isegi juba sisimas mis on reaalne ja ma valin iga kell ilustatud versiooni sellest. Sest minu teod saavad juhtuma nii või teisiti, aga seda palju mõnusamas voolavuses, sest see kuidas mina maailma näen, selles on rohkem värvi. Teod tegemata sellest ei jää, kuid juuksed seetõttu kohe värvi kaotama ei hakka. Ka näonahk püsib nooruslikum, sest kortsutamise jaoks pole aega.
Nii siis tee selgeks depressioonile, et kõik uued inimesed tasuks ära kuulata, neile anda võimalus sotsialiseerumiseks ja mitte kohe kätt ette lüüa ning kõigis vigu leida. Vot nii, seda ma tahtsin öelda.
Suhkru asemel pane kohvi sisse mett, mustade sokkide asemel pane jalga puhtad sokid... punased tahtsin öelda, 60w pirnide asemel tee küünlaõhtuid, tee endale ise pea peale pai ja ütle endale tubli inimene, söö tervislikke asju nagu näiteks suvel saab tomateid, kurke, tilli, basiilikut... veidi hapukoort peale ja väga hea... lõuajoon tuleb ka jälle välja või siis pepu läheb rohkem trimmi... tantsi ennast saledaks ja tee kõike sellist... vanasti teadaolevalt "vaimuhaiget", kuid tänapäeva mõistes siis spirituaalset kui nii võib öelda... leia kõiges positiivsust ja ära lase oma sõbral võimutseda, vinguda, hädaldada ja las ta võtab Sinult eeskuju ning oma must-valgele maailmavaatele ka kirkaid värvitoone.
Ole uhkusega võidutsev, voolav ja positiivne lendlev armas valgusetooja! Kõik mida keegi ütleb ei saa, ütle sina kuidas saab, sest kõike mida saab on keegi tõestanud sellele, kes ütles, et ei saa.
Minu sõber nimetas mind sisutühjaks, seega ma pidin veidi üle keskmise kirjutama, et talle tõestada, et tema on hoopiski eeslipepu.
